Loading

Balti kett 30 Fribourgi ülikool, 24. august 2019

24. augustil 2019 kogunes umbes 70 eestlast, lätlast ja leedulast Fribourgi ülikooli tähistamaks 30 aasta möödumist Balti ketist. Tugevalt üle poole kohalolnuist olid ka ise 1989. aastal Balti ketist osa võtnud. Õhus oli tunda ootusärevust ja rõõmu selle üle, et eestlased, lätlased ja leedulased lõpuks Šveitsis kokku said. Ehk saab sellest üritusest sild järgmiste ühiste ettevõtmisteni.

Jurate Caspersen (Leedu seltsi esinaine) tervitab kõiki kohalolijaid ja meenutab soojade sõnadega Hans Grafi (1940-2019), kes oli "Balti kett 30" ürituse üks initsiaatoreid. Külaliste tervituskõned avab Leedu suursaadik Andrius Krivas.

Leedulased olid kaasa toonud vastvalminud Leedu dokumentaalfilmi "The Inimitable Baltic Way" ("Nepakartojamas Baltijos kelias"), mis tõi publiku 30 aasta tagustesse sündmustesse ja võimaldas mitte-leedulastel sündmust uuest perspektiivist vaadata. Kui dokumentaalkaadrid vaadatud, jagasid Šveitsi Eesti Seltsi asepresident Annika Fibbioli ja muusik Anu Tähemaa oma isiklikke mälestusi Balti ketis olemisest (neid saate lugeda täies pikkuses allpool).

Vasakult: Leedu konsul Genfis Eduardas Petkevičius, Eesti ÜRO esinduse asejuht Anneli Vares, muusik Anu Tähemaa ja Šveitsi Eesti Seltsi asepresident Annika Fibbioli.

Pärastlõunasse tõi särtsu Anu Tähemaa võrratu esinemine. Ta pani kõik kolm Balti rahvast jälle koos laulma ja liikuma nagu me 30 aastat tagasi seda tegime.

Leedu seltsi juhi Jurate Casperseni ärgitusel sättisid kõik end uuesti Balti ketti ja lauldi vana head "Ärgke Baltimaad", kõigepealt läti, siis leedu ja eesti keeles, nagu algselt lätlaste Valdis Pavlovskise (sõnad) ja Boriss Rezņiksi (viis) poolt kirja oli pandud.

Annika Fibbioli: “23. augustil olin ma 7-aastane. Nädala pärast algas teine klass. Teadsin, et toimumas on midagi erilist. Võimalikust taasiseseisvumisest räägiti meedias palju. Ma teadsin peast kõiki taasiseseisvumisaja laule mida raadios mängiti.

23. august oli päikesepaisteline. Ma elasin siis Tallinnas. Mu ema töötas trükikojas ja seal organiseeriti buss, et töötajaid Balti ketti viia. Mu isa sai kaasa tulla. Tehases, kus tema töötas, ei organiseeritud midagi. Mindki ei jäetud üksinda koju. Buss startis Estonia teatri eest. Ma istusin esimesse ritta paremat kätt, sinna muidugi kus kõige parem vaade.

Me sõitsime päris kaua. Tee peal nägime inimesi juba seismas. Mõned lapsed hoidsid kätest kinni ja tirisid, et vahesid täita. Keegi bussis muigas selle üle. Minu väike süda aga muretses, äkki jääme hiljaks... Ma ei teagi täpselt kus me peatusime. Me sõitsime nii kaua kuni jõudsime nö "suure auguni".

Seal me siis reas seisime. Alguses ei olnud palju inimesi ja me kartsime, et ei ulatu üksteisel kätest kinni võtma. Inimesi aga tuli juurde. Samuti polnud me päris kindlad, et millal peab kätest kinni hoidma hakkama. Natuke eemal oli kellelgi raadio ja mingi hetk öeldi, et nüüd võtame kätest kinni. Nii me tegimegi.

Ja nii me siis seisime suhtelises vaikuses, kätest kinni hoides, kusagil keset Eestimaa põlde. Mõnedel olid kaasas lipud ja voodilinale kirjutatud loosungid. Paar inimest kõndis mööda. Fotograaf tuli. Ta pildistas mind just sel hetkel kui too voodilinale kirjutatud loosung minu kogu keha kattis, jättes välja vaid pea nupu. Mul on see hästi meeles, sest seda, et keegi mind lapsepõlves väljaspool kooli üritusi pildistas, ei juhtunud kunagi. Ma olen alati lootnud, et kuskil meedias seda pilti näen. See voodilina kohal hõljuv pea, kuhu tõenäoliselt midagi Eesti vabadusest oli kirjutatud. Ma endiselt loodan... Üks tähelepanelik tädi paar keti-inimest eemal nägi seda ning palus lina nihutada, et see väikest last ei kataks. Nii ka tehti. Rohkem fotograafe ei tulnud.

Ülejäänud õhtut ma ei mäleta. Tõenäoliselt lasime üks hetk kätest lahti, ajasime natuke juttu, läksime bussi ja sõitsime koju. Oli pime ja sadas vihma kui Tallinnasse jõudsime. “

Anu Tähemaa: “Mäletan, et kuuldused Balti keti ettevalmistustest jõudsid Kesk-Eesti inimesteni juba mai kuus 1989, kui teateid hakati edastama radio teel. See oli teema, millest inimesed kokku saades rääkisid ja selle heaks kiitsid. Aga et see päriselt juhtuma saab, see oli kuidagi uskumatu. Olin teismeline ja loomulikult selles eas on huvi teha midagi sellist, mida ei tohiks või pole varem tehtud ja see tekitas Balti keti puhul tõelist põnevust.

Igal juhul jõudis kätte päev, mil vanemad palusid köögist raadio kaasa haarata ja meie Moskvitš võttis suuna kindlaks määratud paiga suunas. See oli kusagil Türist edasi. Enne minekut tegime veel peatuse suvilas, et kaasa võtta lilli. Mulle tundus, et peenrad jäid päris tühjaks.

Kohale saamine võttis ligi tund aega. Jäi meelde, et selles tohuva-pohus, miilits, kes koordineeris kogu seda autode voolu, oli kuidagi väga meie poolt ja väga sõbralik. Kohale jõudes parkisime pikka autode ritta ja ise siis võtsime ennast keset teed rivvi, kuulates pidevalt raadiost istruktsioone. Kusagil võeti laul üles ja visati nalja. Lendasid lennukid ja televisioon sõitis mööda. Mingi hetk Marju Lauristini hääl ütles, et nüüd tuleks astuda samm edasi ja hüüda “Vabadus!” Ja see kõik oli kuidagi nii ülev, aga ka rahulik. Justkui midagi, mida teha on kõige normaalsem sellel aja hetkel.

On oluline mainida, et Balti ketist tulid osa võtma mitte ainult eestlased, vaid ka venelased, ukrainlased ja isegi mõned mustlased. Minu isa töökohast oli teada, et nad kõik olid isemajandava Eesti poolt. See oli midagi ühist, mida tollel ajahetkel teha võis.

Kohal olles kadus ajataju. Vahepeal oli tunne, nagu inimesed oleks tulnud maantee peale raadiot kuulama. Vaikselt oldi koos sel hetkel kui ei lauldud. Pidevalt tuli infot selle kohta mida teevad tuhanded inimesed nii Lätis, Leedus kui Eestis. See oli küll väga tähtis tunne.

Ema mäletamist mööda võttis kohalesaamine kuskil ühe tunni. Kohapeal võis minna 15-20 minutit, aga ära saamine, see tagasisõit, kestis raudselt kolm tundi. Õhtul oli muidugi kodus pidu. Sõime kartulisalatit ja vaatasime “Aktuaalsest kaamerast” mis päeval erinevates riikides juhtus. Tol korral sain aru, et asi oli oluline, aga täna mõistan, et oli ka väga eriline. See võeti nüüd 30 aastat hiljem eeskujuks ja korrati Hong Kongis, küll veidi lühema distansina. Läbi Facebooki postituse sain teada kui paljud inimesed tollel ajal meile pöialt hoidsid ja loomulikult sadas õnnitlusi nii siit kui sealt poolt maailmast. “

Aitäh kõikidele osavõtjatele ja esinejatele! Oli väga südantliigutav üritus. Lõpetuseks sõime kõik võileibu, kartulisalatit ning komme ja küpsist. Oleks nagu kodus olnud...

Created By
Annika Fibbioli
Appreciate

Report Abuse

If you feel that this video content violates the Adobe Terms of Use, you may report this content by filling out this quick form.

To report a copyright violation, please follow the DMCA section in the Terms of Use.