T E L E M A A S T I K
Pildistamas käies on mul kotis alati! lainurk objektiiv. Kuidas teisiti saakski üks maastikufotograaf. Maastik hõlmab ju laiasid ning avaraid vaateid. Seda kõike soovingi ma jäädvustada.
Kuidas aga jäädvustada objekte, mis paistavad kauged ning kättesaamatud. Asja teeb lihtsamaks teleobjektiiv. Põhiliselt kasutavad seda küll linnu ning loomapildistajad. Aga täitsa on olemas eraldi kategooria TeleLandscapes. Avanes minulgi võimalus proovida üht sellist objektiivi. Nimelt Tamron SP 150-600mm f/5.0-6.3 DI USD. Nädal aega on meie pimedates oludes muidugi armetult lühike aeg põhjalikuks tutvuseks. Ning ütlen ausalt - tehilise poole pealt ei olnudki plaanis süvitsi minna. Midagi uut ma avastanud ei oleks ning fakte üle korrata poleks mõtet. Nett on infot täis ning igaüks leiab omale olulised infokillud üles.
Mind huvitas eelkõige just fookuskaugus ehk 600mm. Ning kuidas selliste mm juures maastikku pildistada õnnestub. Fotomatkal teda käes/kaelas kaasas kanda on üsna tülikas, sinu liikumiskiirus väheneb oluliselt. Eeldan, et ka linnu-, loomafotograaf kannab seda objektiivi siiski fotokotis, ning eelnevalt väljavalitud, ettevalmistatud kohas võtab ta välja. 600mm nõuab käest pildistades ka üsna kiireid säiriaegu, monopod ning stabilisaator siin küll suureks abiks olid.
Nii pikk fookuskaugus tahab saada avaraid vaateid ning palju ruumi. 600mm toob eemal olevad objektid tõesti lähedale. Sobilikud on vaatetornid või mäepealsed. Ülikaugeid vaateid, mis maastikuna paistavad, on tornist pildistada raske. Isegi üle väiksema järve pildistades sai kätte vaid osa maastikust ehk siis detaili. See osutus aga omamoodi põnevaks välja- kutseks. Ringi liikudes tõi tihtipeale 600mm objekti liiga lähedale ning siis sai kasutada suumivahemikku. Kuigi püüdsin ära kasutada just maksimaalset fookuskaugust.
Silmaga ringi vaadates ning kompositsiooni otsides ei pruugi sa lõpptulemust esialgu nähagi. Nii erinev on pilt sellest mida sa läbi viewfinderi näed. Põhimõtteliselt tulebki kompositisoon läbi protsessi, otsides õiget.
See on nagu puzzle kokku panemine. Tõstad kaamera silmale ning hakkad seda õiget, puuduolevat tükikest otsima. Kui leiad midagi huvitavat, siis tegeled kompositsiooniga. Püüad leida õiget raami ning vajadusel kasutad zoomi. Kõrgelt vaatetornist avaneb meeletu vaade, 360 kraadi. Päris põnev vaatamine oli läbi 600 mm.
Minu jaoks oli see uus ja huvitav. Mängu tulid mustrid, jooned, kaared, triibud.
Minu ettekujutus klassikalisest telemaastikust.