Eesti kirjakeel 17. sajandi lõpp ja 18. sajandi algus ning 19. sajand, kirjakeele ühtlustumine ning 20. sajand

Murranguline aeg - kergemini loetav kirjaviis ehk Forseliuse kirjaviis. Kasutati lõuna- ja põhjaeestikeelsetes usutekstides. Lähtus täishäälikute pikkuse märkimisest. Eeskujuks saksa ja rootsi kirjaviis. Oluline võõrtähtede vähenemine.

Varasem kirjakeel oli eelkõige usutekstide keel. 1686 ilmus lõunaeestikeelne uus testament. See viis põhjaeesti kirjakeelest ette. Vaieldi, mis keelest tõlkida - heebrea või saksa. Põhjaeestikeelne uus testament ilmus 1715.

Eestikeelse täispiibli ettevalmistamist alustas Jüri pastor Anton Thor Helle. 18. sajandit nimetatakse piiblitõlke sajandiks. Välja kujunes vana kirjakeele traditsioon. 1739 ilmus esimene eestikeelne täispiibel. Olulisus: kujundas rahva arusaama keelest, aitas kaasa rahva lugemisoskuse arendamisele, arendas silmaringi, arendas sõnavara, ühtlustas murdeid. Keelt, millesse on võimalik piiblit tõlkida, võib nimetada kultuurkeeleks. 1732 ilmus Helle põhjaeesti keele grammatika.

Mälestusmärk Jüri kirikus

Samal ajal ka ilmaliku kirjanduse algusaeg. Pietistlik kirjasõna parandas lugemishuvi. Ilmus esimene kalendriseeria. Eestikeelse perioodika algus: nädalakiri "Lühhike öppetus".

18. sajandi esimesel poolel ilukirjanduse algus - tõlkekirjandus, poolilmalik. Hiljem juba valmid ja õpetlikud muinasjutud, abiraamatud igapäevaseks eluks.

Lõunaeesti kirjakeel kaotas tähtsust, kuid pidas vastu: ilmus rahvavalgustuslikku kirjandust, usukirjandust ja perioodikat. Kuid põhjaeesti keel muutus aina laialdasemalt kasutatavaks. Vt õpik lk 94 h 3

19. sajandil kirjakeele kasutusala laienes. Olulised estofiilidest baltisaksa haritlased - andisid välja populaarteaduslikku kirjandust. Perioodi tunnuseks on ühtse kirjakeele poole püüdlemine. 1880 süvenes venestamine, vähenes saksa keele mõju, lõunaeesti keel jäi tahaplaanile.

Kirjakeelt arendas pastor Otto Wilhelm Masing: võttis kasutusele õ- hääliku tähemärgi. Tema eestikeelne Marahwa Näddala-Leht andis kirjakeelde uut sõnavara.

Eduard Ahrens

Ajakiri Beiträge: kirjanduse, rahvaluule, keele teemadel avaldasid artikleid tuntud haritlased. Ajakiri andis teavet grammatika ja sõnavara kohta. Soovitati tutvuda murretega ja keele arendamisel toetuda soome keelele. Ühiseks kirjakeeleks põhjaeesti keel. Saadi aru, et keelt tuleb kirjutada nii, nagu seda hääldatakse. Uue kirjaviis alusepanija Eduard Ahrens kirjutas põhjaeestikeele grammatika "Grammatik der Ehstnischen Sprache Revalschen Dialektes" , esimest korda lähtus see soome keelest. Eesmärk oli kirikukirjanduse levitamine rahva seas. Uus kirjaviis leidis siiski vastupanu, esimene raamat ilmus alles 1844. Kirjaviis levis laiemalt, kui ilmusid kooliraamatud. Lõplik üleminek 1870. aastatel: Eesti Postimees.

"Kalevipoja" looja F.R.Kreutzwald

Uue kirjaviisi toetaja oli Friedrich Reinhold Kreutzwald. Pooldas ühist kirjakeelt, võttis aluseks Virumaa keele. Arendas sõnavara, peamiselt arstiteaduse ja loodusteaduse poolt.

Esimene professionaalne keeleteadlane oli Ferdinand Johann Wiedemann. Tema sõnaraamatus on umbes 50 000 eestikeelset sõna. See on oluline ka tänapäeval.

F.J.Wiedemann

Esimene teaduskraadiga eestlasest keeleteadlane on keeleuurija Mihkel Veske. Tema uuris vanemat kirjakeelt, soome-ugri rahvaid, rahvaluule keelt, välteid. Tema pidas sobivaks aluskeeleks Järvamaa ja Virumaa keelt.

Mihkel Veske

Esimese eestikeelse grammatikaõpetuse kirjutas Karl August Hermann. Paljud keeleterminid kasutusel tänapäeval: hüüdsõna, ülivõrre. Rikastas ka sõnavara, eesmärk puhastada keel võõrsõnadest: oskaline, näokuju, kaksiklaul, iluhelidus. Vt õpik lk 103 h 4

Eesti iseseisvumisega alates 1918 kujunes välja kirjakeel, mida õpetati koolis ja kasutati ametlikus suhtluses. Pärast sõda 1947 taastati keelekorraldus. Nõukogude perioodil valitses kohustuslik keelekasutus, tänapäeval aga lähtutakse keelevariantide paljususest, ühiskondlikust kokkuleppest ja rahvakeelest. 20. sajandi alguses korraldati keelekonverentse, suhtluses kasutati eesti keelt. Peamine keeleuuendaja oli Johannes Aavik, sõnavara rikastas Voldemar Veski.

Johannes Aaviku keelekorraldus: otstarbekus, ilu, omapärasus. Ehk kerge õpitavus, häälikuline kõla, omasõnade eelistamine. Palju tehissõnu: ese, roim, selmet. Kasutusel praegu umbes 50. ( vt õpik lk 107).

J.Aavik

Johannes Voldemar Veski pidas oluliseks kirjakeele rahvapärasust ja süsteemsust. Keskendus teaduskeelele ( vt õpik lk 109). Üldkeelde on jõudnud umbes 200 sõna.

J.V.Veski

Nõukogude perioodil võeti kasutusele ideoloogilised vene-eeskujulised sõnad: kommunist, punanurk, rahvavaenlane. Kordusid sõnad võit, töö, edu. Eesti keele kui riigikeele seisund halvenes, paljud vene laensõnad kasutusel praegugi ( vt õpik lk 112).

ENSV

Taasiseseisvunud Eestis on sõnavara laienenud. Tekkinud on uued murdelised kirjakeeled, uus suhtluskeel - internetikeel. Suurenenud on inglise keele tähtsus, paljud inglise keelsed sõnad kasutusel tsitaatsõnadena: boyfriend, brand, cover, management. Paljud kasutusel ka sünonüümidena: kreisi, kaif, diil, luuser. Jäljendatakse meediakeelt.

Tänapäeva kirjakeele normi aluseks on ÕS. Tegeletakse keelehooldega, arendatakse omakeelset sõnavara, nt riist- ja tarkvara tõlked.

Made with Adobe Slate

Make your words and images move.

Get Slate

Report Abuse

If you feel that this video content violates the Adobe Terms of Use, you may report this content by filling out this quick form.

To report a Copyright Violation, please follow Section 17 in the Terms of Use.